Sõprusest ja sõpradest

Julguse võttis kokku Kassi-aastal sündinud koeraomanik, kes on viimasel ajal olnud hädas mõistega "sõprus".
Kas armastan liialt oma kiindumust väljendada ja sellele kinnitust saada? Või ei tunne ma oma sõpru piisavalt? Või polegi nad sõbrad, pelgalt tuttavad, kellega on vahel tore vestelda ja veini mekkida? (Oh, viimane lause oli küll väga kurb - loodan, et see pole tõsi.)
Öeldakse ju, et sõber on see, kes sulle raskel hetkel toeks on ja alati vajadusel appi tuleb. Ei saa eitada, et olen seda tundnud... Tänud toetava küünarnuki eest, sõbrad!
Kuna eile oli nö Sõbrapäev, siis alustasin päeva sõnumite saatmisega. Kas olen omakasupüüdlik või liialt hellik, et lootsin vastutervitusi saada? Enamasti ma need muidugi sain, aga mitu sõpra on kahjuks siiani tabamatuks jäänud... Nii väike asi, ja mina juba rööpast väljas. Ai-ai-ai!
Olen üsna otsekohene inimene. Kui mulle keegi meeldib, siis väljendan seda. Kahjuks tuleb ette ka vastupidist, ja ma ei suuda seda enda sees hoida.
Iseendale tundun ma pigem uje kui pealetükkiv (no kass mis kass!). Kui olen kedagi küllakutsetega tüüdanud või soovinud hoopistükkis kellegi koju trügida, siis palun andeks, aga olen tundnud, et meil on koos olnud mõnus.
Jah, pean kokkuvõttes nentima, et sõprus tähendab minu mõistes suhteliselt intensiivset suhtlemist - kas kokkusaamiste, telefonikõnede või meili teel. Pikk paus muudab suhet hoidvad niidid lõdvaks ja endised ühised teemad ei köida enam teineteise meeli. Kuigi - on ka meeldivaid erandeid.
Sooh, aitab esimeseks korraks küll! Korgiksin kohe veinipudeli lahti, kui poleks parasjagu haiguse lõppstaadium. (Lohutan end - tulemas on vabariigi aastapäev, naistepäev jne jne.) Kindlasti jauran selle neetud sõpruse-teema ümber veel palju kordi ja jõuan nii end kui teisi sellega surmani tüüdata. Head Sõbrakuu jätku, sõbrakesed!