Õppimisest ja elust

pidin kirjutama seepärast, et osalesin e-kooli algõppes ning sügisest kasutan virtuaalõpet ka õppetöös. Ise üle pika aja õpilase rollis olla polnud sugugi ebameeldiv, pigem põnev ja intrigeeriv.

Õppimine on tore ja mõnus, kui see vastab minu arengule, tasemele ja huvialadele. Tegelikult on ju ülimalt nauditav jälle midagi uut teada saada või kogeda! Iga uue kursuse alustamisel tunnen, kui vahva ja vaheldusrikas on regulaarselt kindlatel kellaaegadel midagi uut kogeda. Siis aga, kui ülesanded üle pea kasvavad, mõtlen – miks ma pidin sellise kohustuse vabatahtlikult endale võtma?

Kirjutan kahel käel alla sellele, et õppimisega kaasneb isiksuse areng. Kui viibid piisavalt kaua harjumuspärases keskkonnas, teed iga päev samu liigutusi, sind ümbritsevad päevast päeva enamvähem samad inimesed ning ka töö on rutiinne ning pea muutusteta, siis tundub elu küll turvaline, kuid pole üllatust, pole arengut! Sellistel puhkudel olen tundnud, et vajan nö värsket õhku, töökoha või –kaaslaste vahetust. Ehk on oma roll ka läbipõlemissündroomil?

Elukestev õpe võib tunduda esialgu hirmutav, kuid ilma selleta oleks elu tõenäoliselt palju igavam, põlvkonnad eemalduksid üksteisest üha enam. Vaatame või värskeimat näidet, kus pensionärd peavad ise oma väljateenitud pensionile panka/ pangaautomaadi juurde järele minema. Kas probleem on osade inimeste kartlikkuses või õppimisvõime puudulikkuses või pole nad pidanud pika aja vältel oma oskusi proovile panema?

Minu kolleegiks on härra üle keskea, kel tundub kõik tulevat kätte erakordselt kergelt. Tegelikult aga teeb ta endale alati tõpselt selgeks tekkinud probleemi olemuse, mõtiskleb veidi, kuidas seda teostada, ja lahendus näib tulevat hõlpsalt. Ta suhtub kogu protsessi õhina ja tehatahtmisega ning tulemus on alati suurepärane, isegi kui see kohustus pole meeldivate killast. Või teine näide: minu sõbranna, kes olude sunnil pidi mehe äraolekul tegelema remondimeestega, tegi endale raamatute ja interneti teel selgeks elektri- ja torutööd ning oli iga päev ehitajatel „abis“, et kõik laabuks. See tõestab, et õppida on võimalik kõike, kui on tahtmist, aega ja soovitavalt muidugi andekust. Meenub tantsupaar Oks-Edur, kes tunduvad laval hõljuvat, ent endi sõnade kohaselt jäi viimane trennivaba päev aastakümnete taha. Ainult nad ise teavad, millise higi ja loobumise hinnaga on tekkinud ilu.

Arvan , et kaksikmärgile kohaselt on mul nii moodne kui vanamoodne õpistiil (ja me kõik usume ju horoskoope, eks?). Ühelt poolt olen selline klassikaline vanaaegne õppija, kes soovib tunnis ise kirjutada ning teiste konspekteeritud materjalide omandamisel võib hätta jääda. (Muide, kasutan konspekteerimismeetodit ka oma õpilaste peal, kes seda arvatavasti algul vihkasid, kuid see tundub „töötavat”.) Teisalt on kogu arvutiga seonduv minu jaoks veidi müstiline ja intrigeeriv. Näiteks meeldib mulle väga süsteemi loomise võimalus oma kodu- ja tööarvutis, samuti blogide loomine-pidamine iseenda ajaloo talletamise eesmärgil. Seepärast tundus naljakas testi tulemusena selgunu – mulle ei peaks veebipõhine üldse sobima.

Test ütles ka, et olen visuaalse/ verbaalse stiiliga õppija. Omandan kergemalt informatsiooni, mida saan lugeda (sh paberkandjalt, mitte arvutiekraanilt). Isegi kui viibin nö populaarteaduslikul loengul, meeldib mulle üht-teist üles kirjutada, et hiljem oleks hea meenutada. Üldpilt jääb meelde, aga detaile on tore hiljem üle vaadata. Veel jääb mulle paremini meelde kõik joonistatu, seepärast meeldib mulle tahvli kasutamine.

Kui õpin konkreetselt eksamiks või kontrolltööks, pean saama vaikust ja omaette olemist, pean süvenema endasse ja oma mõtetetesse. Samuti jäävad meelde erinevad värvid ja kujundid. Kui hiljem püüan õpitut meenutada, manan silme ette lehekülje, kust materjal pärineb. Erinevad värvid konspektis aitavad erinevaid piirkondi klassifitseerida ja hiljem meenutada. Samuti on mulle kasuks, kui koostan kokkuvõtvaid lauseid tähtsama informatsiooni kohta.

Keeleõppes sobivad mulle kaardikesed, kus ühel pool sõna võõr- ja teisel emakeeles. Ning samuti võib neid täiendada värvidega, kasvõi grupeerimaks teemade järgi. Samas, ka kõiksugu joonised, tabelid ja diagrammid on ülevaatlikud, kokkuvõtvad ning sobivad minu silmale hästi. Ka oma tööarvutisse tegin erialase sõnastiku iseenda jaoks, mis sisaldab mulle vajaminevaid, kuigi mitte igapäevaseid mõisteid.

Puhtalt pinnapealseks või sügavaks õppijaks ei oska ma end klassifitseerida, pigem olen segu mõlemast ja kallutatud ehk sügavama poole. Paraku meditsiin nõuabki mõlemat – pead õpitavast paratamatult aru saama, aga ka faktide täpne tundmine on vajalik. Ses mõttes pole ma ka 100% nõus artiklis mainituga, et meditsiin pinnapealset õpet soodustaks. Pigem on seal algul palju meeldejätmist ilma seostamisoskuseta, mis aga tuleb mängu hiljem.

Nähtavasti olen mingil määral uurija ja/ või sügavuti mineja tüüpi. Vaatan õpitavat küll ühtse materjalina, kuid süvenedes võin end mõne pisiteema juurde „unustada” ning ettenähtud aeg võibki niimoodi otsa saada.

Õppima asudes pean teadma, mis on õppe eesmärgiks ja mida ma selle tagajärjel saavutada võiksin. Edasi pean tajuma materjali või ülesande suurust, et osata aega planeerida. Samas, paradoksaalselt kujuneb aju töö kõige intensiivsemaks siis, kui tähtaeg on kohe-kohe kukkumas! Päris tihti juhtub, et järgmisel hommikul tund, aga olen leidnud veel huvitavat materjali antud teema kohta ning vaja oleks see läbi töötada – kella 1-2-ni võin selle kallal vaeva näha. Aga siis olen rahul.

Kuidas saaksin paremini ja efektiivsemalt õppida?

Näen kahte suurt kitsaskohta. Esiteks aeg ja selle planeerimine. Mu kolleeg on mulle heaks eeskujuks, sest ta tegeleb teemaga varakult, ammu enne tähtaja kukkumist. Kui ma seda päevast päeva näen, hakkab ka minul sees kripeldama ning püüan samuti tubli olla. Seega – eeskuju innustab ja ka õpetaja meeldetuletustest võiks siin abi olla. Teiseks - üsna tihti unustan end, süüvides materjali, mis pole tähtsuselt number üks ega kaks. Tundub, et selle vea vastu pean ise nipi leidma. Või ehk saaks õpetaja mind aegajalt põhiteema juurde tagasi tuua?

Seega olen nö abstraktse järjepideva ja konkreetse juhusliku õppija segu, kes vajaks õpetajalt ehk „tagant torkimist” ja vahest ka nõuandeid, kuidas mitte õigelt teelt mitte kõrvale kalduda, nagu Punamütsikesega juhtus.