Suvi ja osa kevadest on läinud kaasaelamise tähe all. See tähendas närveerimist ja rõõmu vaheldumisi kuni õnneliku lõpuni.
G lõpetas gümnaasiumi.

Tore, et saad tänapäeval eksameid valida vastavalt oma eeldustele, huvidele ja tulevikunägemusi silmas pidades.
Aga pole just mõnus tunne, kui nädal enne lõpupidu oled ikka veel ärevil: kas eksamid läksid ikka edukalt?

G oli muidugi tubli - käis jõudumööda lõpuekskursiooniks "pappi" teenimas (Embus tahab ju reisidelt kinke saada!), samuti intervjuudel ja testidel edasiste koolide tarvis.
Ega ta oma kingisooviga ka kitsi polnud.
Lähim võimalus oma lemmikbändi nautimiseks oli Bilbao! Kohe pärast Jaanipäeva pani ta siit minema läbi Vilniuse, Müncheni ja Bordeaux`.
Ei soovita kõigile emadele seda kogemust - närvid olid mul ikka parasjagu pingul ja iga päev nurusin talt mingitki elumärki, et veidi rahuneda.

Koju jõudnult selgus, et ühikatoa saamiseks tuleb G-l kuu enne kooli algust kohal olla. Kohe algaski hüvastijätmine sõpradega, pakkimine, vastastikune korralduste jagamine.
Ja nii ta 2. augustil läinud oligi...

Räägitakse, et kui lapsed kodust läinud, siis peaks see mingi tühi tunne olema.
Praegu ma küll midagi taolist pole märganud - tänapäevased suhtlemisvõimalused kompenseerivad kilomeetreid meie vahel.

Väga pikka aega ongi meilid ja telefonikõned asendanud otsest kontakti. Aga kunagi pole tekkinud mõtet, et me vahemaa tõttu oleks kaotanud lähedust.
Ka täiskasvanud lapsed teavad, et Mum hoiab alati telefoni laetult ja vastab alati kõnedele. Loodan, et see on hea ja tugev tunne...