Kolm päeva Aarhusis


Otsustasin juba ammu, et külastan G-d tema sügisvaheajal. Kohalejõudmine on praegu küll üsna vaevaline, kuna valisin variandi lennuk + rong (1 tund 10 min.lennukis + 3 ja pool tundi rongis + passimine lennujaamas). Kuuldavasti teeb Eesti Õhk nüüd pakkumisi ka lennule Kopenhagenist Aarhusi ning taanlased peavad plaani ehitada järjekordne sild.

Taani Kuningriigi suuruselt teine linn tervitas ilusa sügisilmaga, G aga ootas perroonil suure kohvitopsi ja tumeda šokolaadiga. Jee, nii tore oli teda näha rohkem kui kahe kuu järel!

Esimene päev kuluski rohkem toibumiseks ja kohanemiseks.
G ühikas on üpriski mõnus, oma tuba ja ühisköök kuuluvad luksuse rubriiki, kui meenutan nõukaaja kogemust. Vaid mõned ulakad hispaanlased ei taha reeglitest kinni pidada ning jätavad nõusid pesemata ja pidutsevad pea hommikuni. Aga noh – vaheaeg ju.
Jalutasime paaris ostuparadiisis – araablaste (või Konksude või Tšurkade – kuidas soovite) turust lootsin enamat kui Mere keskusest. Nalja tegi mulle sõna TILBUD, mis tähendab soodsat kaupa. Esines ka koos sõnadega “mega” ja “super”. Igatahes kasulik teada, et ei pakuta midagi halvaksläinut.
Edasi šoppasime toidupoes ja siis otsustasime kodus enne õhtusööki kõndimisest veidi puhata. Muidugi uinusime värskest õhust mürgitatuina ning ärkasime, kui väljas oli juba kottpime. Näksisime veidi võileibu tee kõrvale, sest mis seda praadi ikka enne ööund endale sisse vitsutada.
Otsustasime teha tervitusjoogid ühikapubis, mis nägi muidu välja üsnagi spartalik, aga rahvuslippudega ehitud ja rikkaliku joogivalikuga. Telekast tuli muidugi jalgpall ja kui Taani lõi värava, tegi baarimees kohustusliku napsiringi. Aga mina oma “kruvikeerajas” alkoholi küll ei märganud...

Teisel päeval käisime muuseumides ja kolmandal kõndisime vihmametsades, mis olid end sisse seadnud kolme kuplisse pooletunnise rongisõidu kaugusel, Randersis. Närisime jälle võileibu, nautisime kooke ja küpsiseid kohvikuis ning õhtusöögiks ostetud kana jäigi vokkimata. Aga G pidas kinni oma traditsioonist pakkuda külalisele hüvastijätuks ananassi.

Aarhus on tõeline paradiis ratturitele. Autojuhid on hoolivad, head sõitmis- ja parkimisvõimalused on kõikjal ning hommikul ratast rongi- või bussipeatusse jättes võid 99,99% kindel olla, et su kaherattaline sõber ootab sind.

Ülimõnus on Baresso kohvikukett!
Inimlik on, et nädalavahetusel jalutatakse (koer)sõbraga või veedetakse sõpradega aega looduses-pubis-sportimas vm.
Pühapäeval on kesklinnas avatud vaid kohvikud ja restoranid, rongijaam ka. Sõnumite saatmine on odavam kui helistamine.
PIN-koodita pangakaardiga maksta ei saa.
Inimesed on ülisõbralikud, kui abi vajad. Kui aga mitte soovida erikohtlemist ja püüda nö üldjärjekorras hakkama saada taani keeleta, võidki ootama jääda.

Kuigi kirjutan kahe käega alla Epp-Maria laupäevasele vastusele Postimehes, kus ta kiidab reisimist Eestimaal - samas tuleb vahel ka mujal ringi vaadata, et näha, mis seisus meie praegune elukorraldus on.

Tänud G-le ja Taani Kuningriigi rongiliiklusele, tänu kellele kulges reis sujuvalt.